idioot, eetika ja ise

Peale vaadates ei arvakski, et nii igasugu rahvusvahelised sõnad algusega idio- (idioom, idiosünkraasia jms ja, tõepoolest, ka idioot, vt allpool) kui ka sedasorti sõnad nagu ladina se, sibi, saksa sich, slaavi свой ja veel hiiglama hulk muid huvitavaid ja tähtsaid sõnu tulevad samast protoindoeuroopa juurest *swe või *se, mis tähendab "tema (ise)" (third person reflexive enclitic pronoun). 
Sibi, sich ja свой on loogilised, aga idio- esivanem on *s(w)e sufikseeritud vorm *swed-yo-, mis on läbinud suurepäraseid metamorfoose, mille käigus, nagu hääldusreeglitega või -mugavusega kohandudes ikka juhtub, s läks jalutama (sest hõõrd- ja sulghäälikuühendid on ebamugavad ja whatnot) ja i võttis tema koha ära:
kreeka idios – "isiklik, privaatne", otsesemalt "iseenese oma(pära)".
[Idioodid on algselt "ignorantsed / hariduseta inimesed", mis on tulnud tähendusest "võhikud, ametioskusteta inimesed", kes on – vastandina neile, kes tegelevad avalike asjadega – "isiklikud inimesed, iseenda inimesed". Ehkki avaliku ja isikliku sfääri seos idiootsusega võib ka teistpidi paista:

Reader, suppose you were an idiot. And suppose you were a member of Congress. But I repeat myself. (Mark Twain)]

Idiosünkraasia on (eesti keelde juba mitmekordselt) kalkeeritud kreekakeelsest idiosunkrasia'st, kus idio'le liitub sunkrasis (loogiliselt tähenduses "iseloomujoonte segu", aga selle osasid tõlgendatakse erinevalt: Collins Dictionary kui sun- + kerannunai (kokku + segunema); Wikipedia kui sun- + krasis (ja krasis võib tähendada nii segunemist, ilmastikku/temperatuuri kui ka, lõpuks, temperamenti)

Ja idioom on kalka kreeka idioma'st ("eripära, omapärane fraseoloogia"), mis tuleb sõnast idioumai ("endale kohandama").

*s(w)e-tüvi on üldse kohutavalt produktiivne, samast on pärit ka "eetika". Ethos tähendavat algselt "oma/harjunud kohta", sealt edasi "harjumust, kommet" (ladina vaste mores) või ka "iseloomu, loomust". Seega on Aristotelese kirjeldus iseloomust kui harjumuste summast täitsa loogiline (logose-pärane). Ethose tüvest võetud ethikos (moraalsele iseloomule osutav) laenati ladina keelde ethicus'ena, mille naissoost vorm ethica imbus Euroopa keeltesse eetikaks. Cicero, va purist (ka veriloquium'i autor), leiutas  selle kohta ("De Fato" (II.i)) ladina omasõna moralis (otseses tähenduses "kombe-, kommetega seonduv, kommete kohta käiv" vms), mille ta tuletas ladina sõnast mos, mitmuses moris ("kombed,  kalduvused"), tuues aga sisse (või vähemalt eksplitseerides) normatiivse-hindava elemendi, tähistades moralis'ega "õiget/korralikku käitumist ühiskonnas". [Kõrvalepõige: ingl. k proper behaviour on siin huvitavam tõlge, kuivõrd proper omab lisaks "õigele, korralikule" sedasama "enda oma" tähendust (vrd property). Mis küll siin tuleb hoopis teistest tüvedest kui PIE *s(w)e: ladina proprius ("iseenda oma; iseendale omane") ← pro privo ("iseenda, isikliku jaoks"), mis viib meid privaatse juurde, mis viib, enam-vähem, tagasi idioodi juurde! Haa! Taas oleme jõudnud "suure, hämara ja mitte mingisugust praktilist väärtust omava seoseni maailma asjade vahel."]
Muide, sealtsamast (läbi ladina keele) tuleb ka "etoloogia" kui loomade iseloomu või kommete uurimine.

Aga kust tuleb eestlaste komme?
Hahaa!
Komme kui "ühiskonnale omane pärimuslik käitumisviis" pärineb EKI "Eesti keele etümoloogiasõnaraamatu" järgi läänemeresoome tüvest, millest tulevad ka
liivi kom ("kavalus"),
soome komme ("kavalus, trikk"),
karjala kompeh ("riist, asi"), kommehtie ("nõiduda").
See moraalifilosoofia paistab märksa, eh... orienteeritum konkreetsetele eesmärkidele. Ja interaktiivsem. Indoeurooplased võivad ju mõlgutada mõtteid selle üle, kuidas inimese käitumine teda ennast loob või kujundab, aga väikesed pragmaatilised läänemeresoomlased teavad, et tegelikult on kombed vahendid selleks, et kelleltki midagi välja kavaldada (üleloomulikelt jõududelt või omasugustelt).