ilmakaared

Tsitaate, kokkuvõtteid ja -sidumisi etümoloogiasõnaraamatust:

PÕHI

'ilmakaar maakera põhjapoolsuse suunas, eseme vm alumine (rõhtne) osa; aluseks olev, kandev pind v kiht; alus, lähtekoht'
? ← alggermaani *bandsja-vanaislandi bás 'aedik lehmalaudas' 

 [No see seos on isegi minu jaoks natuke hämaravõitu. Aedik lehmalaudas?]

? ← algindoiraaniavesta pasča 'taga, hiljem, järel'

Eestlastele sugulaskeeltes on selle sõna tähendustekonstellatsioon kõigis enam-vähem sama: 'põhi, alus, ilmakaar' (lisaks variante 'tald', 'pära', 'lõpp'). See on mõneti huvitav, et üleilmse kartograafia tulemusena on meie jaoks nüüd tegelikult põhi (põhjapoolus) üleval. Vanasti oli põhi kui ilmakaar aga seal, kus igasugune muu põhi: all. Või ka taga,: saami keeles boaš'šu, mis "võib olla vana läänemeresoome laen", tähendab 'püstkoja, eluaseme tagaosa'.

LÕUNA

See on nii igav, et ma peaaegu et ei viitsi tsiteeridagi. Siiski, niipalju, et:

Läänemeresoome-permi tüvi. 

Mis hargneb tähendusteks 

'ilmakaar, kust päike paistab keskpäeval; keskpäev; päeva peamine, hrl keskpäevane söögikord'.

Päikesega kõige otsesemalt seotud sugulassõnad on komi lun 'päev, päikesevalgus', udmurdi nun sõnas nunal 'päev'. Aga vadjalased ei viitsi eri söögikordi eraldi sõnadega nimetada, neil tähendab lõunad nii hommikusööki, lõunasööki kui ka õhtuoodet. 
Lisaks, liivlastel on lõnag hoopis 'kagu' ja lüüdi lounaine ning Aunuse karjala lounai jällegi 'edel'. Noh, enam-vähem üks suund.

IDA

Etümoloogiasõnaraamat juhib idanema juurde. 

idanema

liivi i'ddõ 'idaneda'; idā 'kirre'vadja itää 'idaneda'; itä 'ida'isuri ittää 'idaneda'; idä 'ida'[...]

Läänemeresoome või koguni soome-ugri tüvi. [...] On oletatud, et läänemeresoome tüvi on indoeuroopa laen, ← indoeuroopa *ǵēi- 'idanema, puhkema', mille vasted on nt gooti keinan 'idanema' ja leedu žydėti 'õitsema'. 

LÄÄS

Siin pole midagi väga huvitavat: soome, vadja ja isuri länsi/lääsi,länsi/läns tähendavad kõik lihtsalt lääs. Liivlased ütlevad lēņtš küll hoopis edela kohta. 

Veel

[o]n arvatud, et eesvokaalne variant ka madalat maad, kohta tähistavast tüvest laas, läänes paistab päike madalalt.

 laas
tuleb indoeuroopa tüvest *londʰo- / *lomdʰo-, kust ka kõik tuttavad saksa Land, inglise land jt. 

Varasem häälikuline kuju on säilinud lõuna-eesti murrakutes: land 'lomp; (kinnikasvanud järv); madal vesine maa'.

KIRRE

tundmatu päritoluga tüvi

KAGU
on lühidalt see ilmakaar, kuhu kaagutajad/kakerdajad (rändlinnud) lendavad.

Tõenäoliselt sama tüvi mis sõnas kakerdama. Mitmesugustes linnunimetustes esinenud tüvi võib olla hakanud märkima ilmakaart rändlindude liikumissuuna alusel.

kakerdama:

(hane, kana kohta:) kaagutama; ebakindlalt käima
[...]
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Eesti murreteski esineb mitmesuguseid seda tüve sisaldavaid veelindude nimetusi, nt kakar, kakard, kakardaja, kakerdaja.

EDEL

 edel on vana tuletis [soome-ugri tüvest esi], mis esialgu on tähistanud eesolevat kohta, hiljem ilmakaart, kus oli eluaseme sissepääs. eemal on alalütlevas käändes keskvõrdevorm. Sõnas õdus on tüvevariant, milles esisilbi e → õ. 

LOE

 Võib olla läänemeresoome tuletis. Ilmakaart tähistava sõna esialgne tähendus on võinud olla 'päikese loojumise ilmakaar' ja see võiks olla tuletatud langemist, loojumist, heitmist jms tähistavast tegusõnast, mille kohta teateid ei ole, kuid sama tüvi võib olla sõnas looma või näiteks soome sõnas luo 'juurde'. Teisalt on arvatud, et sama tüvi mis sõnas looded. Tõusev, üleujutusi põhjustav meri on läänemeresoomlaste asustusalast edelas või läänes ja sellest on saadud ilmakaarte tähendused. [...] Vt ka looja.

looja 

'silmapiiri taha; kaduma, kaotsi'
[...]
Võib olla sama tüvi mis sõnas loe. Teise seletuse järgi võib olla tuletis looma tüvest. Tähenduse arengut 'jumal' → 'päikeseloojang' toetab murrete väljend päiv lätt jumalehe ~ jumalide 'päike loojub'. 

looma
Selle sõna sugulased teistes keeltes evivad lisaks "tekitamise" tähendusele tihti ka "viskamise, loopimise" tähendust. Loodus on seega mingist otsast "see, mis on heidetud/visatud" (kas ära heidetud? eemale visatud? või kuhja loobitud?).

Läänemeresoome-mari või läänemeresoome-volga tüvi. Esialgne tähendus on olnud ilmselt 'heitma, üles v ära viskama'. Tuletise lõim tüves on toimunud muutus a → õ. Tuletis lojus on ilmselt moodustunud mineviku kesksõnast ja s-liitest ning tähendus on olnud 'loodu', hiljem on tähendus kitsenenud, nt soome (van, srmt) luodus 'loodud olend, koduloom'. 

Soome keeles on luoda-tüvest ('luua; tekitada, sünnitada, kujundada; kühveldada, rookida; käärida, üles luua') tuletatud  luopua, kust 19. sajandil on eesti kirjakeelde laenatud loobuma. Samamoodi luoda → luovuttaa ('loovutada; vabastada; alistuda') → loovutama. Mis toetab pigem "ära heitmise" tähendust


looded
Sõnaraamat pakub taustaks alggermaani *flōd-, kust pärinevad mh vanarootsi flōþ, flȫþ ('tõus') ja gooti flōdus ('tõus, vool').