harjumus pole veel arusaamine

Tõnu Õnnepalu kirjutab Betti Alveri võõrsõnakasutusest: "Ühest Betti Alveri luuletusest" ("Ainus armastus. Valik esseesid" Tallinn: Varrak.)

Fantôme on prantsuse keeles vaim, tont, ilmutus, illusioon, kodukäija, pettekujutlus jne. Sõna tuleb kreeka keelest ladina keele kaudu, samast tüvest pärineb ka fantaasia. Betti Alveri võõrsõnakasutus on alati äärmiselt täpne, autentne, samuti kui tema „päris“ eesti keele kasutuski. Ta ei pruugi ühtegi sõna poolteades, huupi, ainult umbkaudu aimates selle tähendusi ja päritolu, nii nagu enamasti kasutatakse nn võõrsõnu tänapäeva eesti keeles. Tõsi, suur hulk Alveri-aegsetest võõrsõnadest on tänaseks saanud eesti keele lahutamatuks osaks, nii et nad on sama palju võõrsõnad kui taldrik, raamat või kasukas (vana balti laen). Sõnad on unustanud oma päritolu, sest nende kasutajad ei tunne tavaliselt enam „algkeeli“: ei kreeka, ladina, prantsuse ega saksa keelt. Koos sellega on nende sõnade tähendus tihti vaesunud või muutunud koguni veidraks. Fantoom tähendab tänapäeva eesti keeles vist kõige rohkem ühte seiklusfilmi kangelast.

Kuid Alver kasutab vana Euroopa keelte sõnu veel sama kindlakäeliselt ja teadlikult kui sellesama vana Euroopa meetrumeidki. Märkame muide, et „Suurtes voogajates“ ei paigutu võõrsõnad mitte juhuslikult, vaid hoopis hämmastava korrapäraga, justkui nõuaks luuletuse täiuslik vorm siingi kindlat korda. Nimelt on iga salmi esimeses riimipaaris üks võõrsõna. Osalt on see muidugi seletatav aleksandriini nõuetega: vaid võõrsõnades on rõhk viimasel silbil. Kuid samas poleks nende kasutamine ka vältimatu. Need paarid on: fantoom/loom, sapp/etapp, lend/legend, paost/kaost.

Võõrsõnad nii silmatorkavates ja tähenduslikult olulistes positsioonides näivad midagi meelde tuletavat. Võib-olla seda, et miski pole ainult see, mis ta esimesel pilgul paistab. Võõrsõnade tähenduse tundmine pole niisama evidentne kui omasõnade mõistmine. Nad annavad Alveri luuletusele teatud esoteerilise varjundi, mis omakorda pole kuigi ilmne: meile võib tunduda, et saame aru, aga ei pruugi siiski päriselt saada. Omal moel teritavad võõrsõnad tähelepanu, viitavad sellele, et tegelikult pole ka nn omasõnade tähendus enesestmõistetav, et harjumus pole veel arusaamine. Teiseks aga annavad võõrsõnad Alveri luuletusele juurde geograafilist avarust: vaikimisi kõnelevad nad meile, et ka sõnadel on oma teekond, saatus, päritolu. Et needki, nii sarnaselt mõtetega, on kerged fantoomid, millel pole ei päriskodu ega ka fikseeritavat algust. Ja et nad ei kao jäljetult. Kuigi vanakreeka keel on „surnud“, jätkab väike „fantoom“-sõna vapralt oma teekonda, olles hetkel jõudnud ühe eestikeelse luuletuse esimese rea lõppu.

Sõnad nagu mõttedki võivad varitseda tagasituleku hetke. On ju küllalt näiteid, kus uutele asjadele leitakse nimeks mõni vana unustatud sõna. Samas võib küsida, kas ehk ei „teadnud“ need sõnad juba hallil ajal tolle tulevikuasja olemasolu? Ideed vananevad, heidetakse kolikambrisse või koguni ajaloo prügikasti, et nad sealt sajandeid hiljem välja kraamida otsekui uued. Võib-olla on inimkonnal olulisi mõtteid vaid piiratud hulk. On aegu, kui mõte on käibel, kogub enda ümber harjumuse tolmu ja saasta, kuni see saast ta lõpuks unustuse põhja viib – siis aga ühel päeval tõuseb ta jälle pinnale, hoopis ootamatus kohas, hoopis uuena ja puhtana, vaba külgekleepunud rumalusest, jälle tark ja oluline... Jah, te peate mu unustama, et te mind mäletaksite, et ma saaksin teile meelde tulla; ma pean surema, et elada.

(lk 39–41)

Tallinna tänavanimede etümoloogiaid (+ kaunis ülevaade eesti keele õppimise piinadest): http://www.tallinnstreets.com/

taju, taip ja taim [eriti hoogsad järeldused]

Taju, taipama ja taim võivad etümoloogiasõnaraamatu sõnul pärineda samast tüvest. 

taju : taju : taju 'esemete ja nähtuste terviklik peegeldus teadvuses meelte kaudu' 

Selle sõna kindlateks sugulasvasteteks on märgitud soome tarju 'teadvus, meelemärkus; arusaamine, taip' ja karjala taju 'arusaamine'. Küsimärgiga (st pole "päris kindel, et esitatud sugulaskeelte vastes on märksõnaga sama tüvi") on toodud saami doadjit 'katki murda', komi tujnḭ handi tij-, mansi taj-, kõik tähenduses 'kõlbama, sobima'; neenetsi tujoʔ- 'kummardama, palvetama' ja kamassi tajlō- 'katki murdma, lõhkuma'.

Mida sellest järeldada? Kõik need arvatavad-ebakindlad vasted võivad haakuda taju ja taibu mõne seemiga eesti keeles, aga ei moodusta kokku mingit selgejoonelist tervikut. 

Taju artikkel jätkub:

Läänemeresoome või uurali tüvi. Karjal vaste võib olla soome keelest laenatud. Sõna võeti kirjakeeles keeleuuenduse ajal kasutusele soome eeskujul, kuidon andmeid, et see esines ka vanemas murdekeeles, tähendus oli ligilähedaslet 'teadvus, meelemärkus'. Kirjakeeles tähendas sõna eisalgu 'tundmine, instinktiivne arusaamine, teadvus; meelemärkus'. Vt ka ↑taid, ↑taim ja ↑taipama.

Vaatame siis.

taid : taiu : taidu 'oskus, võime; oskused, kunst'
← soome taito 'oskus, võime; oskused, kunst'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal. Sõna on tuntud ka lõunaeesti murretes, kuid tähenduses 'aru, taip'. Tegemist on läänemeresoome tüvega, mille vasted on ka vadja taitaa 'osata', taitaa 'vist, võib-olla', isuri taitaa 'võida, võimalik olla' ja karjala taitoa 'osata; võida, võimalik olla'. See läänemeresoome tüvi on tõenäoliselt tuletis samast tüvest, mis sõnas ↑taju. Vt ka ↑taie.

Niisiis seos oskuste, võimete, oskamise ja võimisega. Loogiline.

Aga taie ei ütle midagi uut:

taie : taide : taiet 'kunst'
← soome taide 'kunst'
Laenatud kirjakeelde keeleuunduse ajal. Soome sõna on tuletis samast tüvest mis sõnas ↑taid.

Vaatame edasi:

taim : taime : taime 'kasvupinnale kinnitunud isetoituv organism, mille kõrgematel vormidel on juur, vars ja lehed'

? ←  balti *daig-

leedu daigas 'idu, võrse; (lava)taim, istik' 

Sugulaskeeltes (vadja, soome, isuri, Aunuse karjala, lüüdi, vepsa) on sarnase kujuga sõnadel samuti tähendused 'noor taim, istik, võrse'. Ja lõpuks vihjatakse ka:

On ka arvatud, et tuletis samast tüvest mis sõnas ↑ taju.

Taim ei ole just esimene asi, mida taibuga seostaks - tajuda taimed ju veel võivad, aga taibata?; vegeteerimine tähendab peaaegu et vastupidist kui taipamine. Aga me pole veel taju artiklis viidatud kolmanda sõnani jõudnud.

taipama : taibata : taipan 'mõistuse abil milleski selgusele jõudma, millestki aru saama; millegi peale tulema, midagi teha märkama'
On arvatud, et tuletis läänemeresoome tüvest, mille vasted on soome taipua 'painduda, koolduda, kaarduda; järele anda, nõustuda', karjala taipuo 'nõustuda, kohaneda; poolehoidu tundma hakata' ning murdesõna taibuma 'painduma' (võib olla soome keelest laenatud). See läänemeresoome tüvi omakorda on tõenäoliselt tuletatud samast tüvest mis sõnas ↑taju. Vt ka ↑taiutama.

Siit paistab juba huvitavam, mõnevõrra taoistlik tähendusvarjund. Mõistlikkus on paindumine, järeleandmine, kohanemine; arusaamine on nõustumine? Seos taimeriigi ja vegetaalse hingega saab selgemaks.
männina kooldu kiiva
nii sa jääd elama

[Taiutama 'vaarudes liikuma' tundub siin üsna ebaolulise seosena, pealegi on seal märgitud, et see võib olla nii taipama-taibuma-pesast kui ka "häälikuliselt ajendatud tüvi" (nii laias mõttes kui seda siin kasutatakse).]

Kui nüüd taju juurde tagasi pöörduda, siis sellised tähendused nagu 'kummardama, palvetama' ja 'kõlbama, sobima' ühilduvad sedasorti mõtlemisega veel enam-vähem, aga 'katki murdma' jääb justkui juba väga kaugele. Samas polnudki need päris kindlad vasted.

Teisi taipamise tähenduspusasse kuuluvaid sõnu vaadates avaldub ka teistsugune ("igermaani"?) mõtlemistüüp: algindoiraani keelest pärinevad aru, arusaamine ja arvamine ning ka alggermaanist pärit mõtlema tähistavad suhteliselt pragmaatilist vaimutegevust (esimesel vasted tähendustes 'hind', 'väärtus', 'hindama', 'ette aimama', 'mõistatama'; teisel 'mõõtma', 'hindama', 'väärtustama', aga ka '(kellekski/millekski) pidama').
Läänemeresoome-saami tüvest võrsunud selge ('hästi loetav, nähtav, kuuldav v haistmisega tajutav; kindel, ilmne; arusaadav; klaar, puhas; täielik, päris') ja seletama ('selgitamise ja lisaandmete v põhjuste, seaduspärasuste jms abil selge(ma)ks, arusaadava(ma)ks tegema; tõlgendama; rääkima ütlema, jutustama õiendama; olema võimeline (selgest) tajuma, meeleorganitega eraldama') aga seovad samuti (sensoorse) tajumise ja (mentaalse) taipamise, fenomeni ja noumenoni (ma ju hoiatasin, et hoogsad järeldused ja alusetud seosed, sorri). Selitama 'selgida laskma, vett heljumist vabastama' on samuti suhteliselt passiivne tegevus (vee selgimiseks on oluline seda just nimelt mitte liigutada).
Aru-arutamisega võiks ehk rahvaetümoloogiliselt seostada läänemeresoome-mari tüvest pärineva haru-harutamise-hargnemise-harunemise-arenemise-pusa, mis justkui klapiks kenasti analüüsi mõistega (nt hargnemine tähenduses 'osadeks jagunemine'). Aga keeleajalooliselt seal sugulust pole, harul on seosed oksa, reha ja karuäkkega.
Mõistmine, nagu juba kord mainitud, seostub mäletamise ja meenutamisega; aduma (arvatav läänemeresoome tüvi) aga omab sugulaskeeltes arvatavaid vasteid 'harjuda; innustuda' (soome aattua), 'harjuda; rahuneda, vaibuda' (isuri aattua ning karjala oattua). (See 'innustuda' on huvitav, aga soome keele etümoloogilist sõnastikku mul käepärast pole, nii et hetkel käsitleme seda oma hoogsate järelduste huvides lihtsalt anomaaliana.)

Mida sellest kõigest järeldada? Et eestlasel on kaks mõtlemis- ja mõistmisviisi: aktiivne, omakasupüüdlik arvestamine, ja passiivne, kontemplatiivne "asjadel (ise!) selgineda laskmine"?
Ja siis veel see mõtlemisviis, kus ebakindlatest ja ebapiisavatest andmetest tehakse HOOGSAID JÄRELDUSI ja alusetuid üldistusi. Aga ma ju hoiatasin.

voorus

Kui ladina keeles ja selle järeltulijates on voorus mehelik ja jõuline omadus (virtus - vir 'mees'), siis eesti keeles, nii palju kui etümoloogiasõnaraamatust järeldada võib, kannatlike omadus, võime oma korda oodata, oma kord ära teha, korralik olla?

voorus : vooruse : voorust 'moraalselt positiivne omadus' ↑ voor3

voor3 : vooru : vooru 'järjekord; võistluse järk'
leedu vora 'rida, rodu'
*
vadja vooro 'järjekord, kord; (söögi-)kord'
soome vuoro 'järjekord, kord; vahetus'
[...]
voorus on 1850. aastatel loodud tuletis.

Vot.

http://wondermark.com/829/
ja teisi üllatuslikke etümoloogiaid: http://wondermark.com/surprising-etymologies/

idee, teadmine ja tajumine

'Ideel' on tänapäevases kasutuses suuresti puhtintellektuaalne tähendus, selle sõna juur, 'ἰδέα' tähendas aga väidetavalt algselt "välimust [k.a. seda, kuidas miski näib (vastandina sellele, mis ta on)], vormi, mustrit". Tolle sõna allikas omakorda on 'εἴδω', millel on hulk tähendusi, mis haakuvad nii aistingulisuse kui intellektuaalsusega. Esmane vaste paistab mitme allika võrdluses olevat "nägema", aga nt piibellikus kasutuses (hilisem küll, aga siiski relevantne) on välja toodud tähendusteskaala, mille ühes otsas on "nägema", "vaatama", aga ka muu meelega "tajuma", "kogema", ja teises "teadma", "mõistma",  ja seal kahe vahel "oskama", "tähele panema", "(ära) tundma" jne.

1) to see

a) to perceive with the eyes

b) to perceive by any of the senses

c) to perceive, notice, discern, discover

d) to see

1) i.e. to turn the eyes, the mind, the attention to anything

2) to pay attention, observe

3) to see about something

a) i.e. to ascertain what must be done about it

4) to inspect, examine

5) to look at, behold

e) to experience any state or condition

f) to see i.e. have an interview with, to visit

2) to know

a) to know of anything

b) to know, i.e. get knowledge of, understand, perceive

1) of any fact

2) the force and meaning of something which has definite meaning

3) to know how, to be skilled in

c) to have regard for one, cherish, pay attention to (1Th. 5:12)

εἴδω sügavaim tuvastatav juur on protoindoeuroopa *weid/*vid/*weyd, mis tähendab nii teadmist kui tajumist (kust pärinevad nii igasugu visioonid kui sanskriti veda, "teadmine" (- veedad)). Ja ei tea, kumb neist tähendustest kummast tuleneda/pärineda võiks. Seega on nii teadmine kui tajumine indoeuroopa keeltes üks pundar, mille lahtiharutamisega on ajaloo jooksul parajalt viljatult päid vaevatud. Nägemine ja mõtlemine on ühelt poolt tihedalt seotud (kas või seesama visioon), aga teiselt poolt on nägemist ikka meeltest kõige kahtlasemaks peetud, kompimisega võrreldes näiteks.

Eesti keeles võtab selle puntra ehk kenasti kokku tundma. Aga (etümoloogiateatmikust lähtudes, sest suur sõnastik on 150 km kaugusel) mõistma juur on sealsamas läänemeresoomes kus soome muistaa - (mõtlema, mäletama, meenutama), ja aduma (taipama) on suguluses soome sõnaga aduta (harjuma). Taipama kohta ütleb etümoloogiateatmik napilt "vrd. tajuma", vaat siis.

good-bye / jumalaga

Etümoloogia kütab kirgi:













Aga nii see on:
14. sajandi lõpus kirjutati God be with ye,
1570-ndatel tegi keegi sellest tõesti üsna SMS-keelse lühenduse godbwye,
ja 1590-ndateks kujunes sellest moodustisest good day, good evening jm sääraste fraaside eeskujul meile tuttav goodbye / good bye / good-bye / goodby.

Ja mis saab nelja sajandi pärast sellisest kirjapruugist nagu alltoodud näites (6. klassi eesti keele tasemetöö lisaülesanne), võib igaüks ise fantaseerida.