Linnupiim

Eile Linnupiima süües tuli jutuks, et kust see nimi üldse tuleb. Taipasin, et mul on kuidagi poolteadvustamatult sellele alati olnud mingi isiklik pseudoetümoloogia: Linnutee on inglise keeles Milky Way ja kui need kaks kokku panna ja "tee" ära võtta, jääbki järele lind ja piim ja miks mitte seda kommile nimeks panna. Nüüd, kui ma olen selle turvalise "loogilise seletuse" absurdsuse lõpuks ära tundnud, ei saa aga ju edasi elada nii, et ma ei teagi, kust "Linnupiim" tuleb. Pealegi ei ole Linnupiim ainult komm, vaid (väikese tähega) ka taim:

Niisiis, mis ühendab lindusid, piima, seda lillekest ja vanaema lemmikkomme?
Kuna mul ei ole oma ajaga midagi tarka teha, eks ole, sain teada järgmist:

1) mõned linnud tõepoolest "lüpsavad" piima (põhiliselt tuvid, aga ka pingviinid ja flamingod). See eritub mingist näärmest linnu pugus ja täiskasvanud lind öögib, eks ole, siis selle välja pojukesele nokka. Pidi olema väga rammus ja toitev kraam ja linnupoegade kasvule jõudsalt kaasa aitama. Piimale, nagu meie teda teame, sarnaneb too ollus Wikipedia sõnul siiski vähe, meenutades pigem "kahvatukollast kohupiima".

2) Linnupiim, ei tea, kas siis tuvi pugust nõrguv sekreet või mingi kujuteldav delikatess, olevat juba Vana-Kreeka aegadel ihaldatavat haruldust tähistanud.

The concept of avian milk in fact stretches back to ancient Greece, when Aristophanes uses ὀρνίθων γάλα (Greek "ornithon gala", the milk of the birds) as a proverbial rarity (Ar. Vesp. 508). A similar expression lac gallinaceum (Latin for "chicken's milk") was also later used by Petronius (38.1) and Pliny the Elder (Plin. Nat. pr. 24) as a term for a great rarity.

Wikipedia osutab, et Slaavi muinasjuttudes esineb stseen, kus kaunis printsess, panemaks proovile tema kätt taotleva sangari vahvust ja kavalust, saadab tolle tooma "ainukest fantastilist luksust, mida tal endal veel pole: linnupiima". Poola keeles on ptasie mleczko samuti väljend lihtsalt "kättesaamatu delikatessi" tähistamiseks, bulgaaria keeles öeldakse тук/там и от пиле мляко има ("siin/seal leidub isegi linnupiima"), viidates siis, ma kujutan ette, mingitele pudrumägedele ja piimajõgedele?

Praegu linnupiimana tuntud maiuse leiutaja, poolakas Jan Wedel, sai 1936. aastal nime valikul väidetavalt inspiratsiooni oma Prantsusmaa-reisist, kus ta olevat endalt küsinud: "Mis võiks inimese, kellel on kõik olemas, veel õnnelikumaks teha?" („Czegóż to potrzeba do szczęścia człowiekowi, który ma już wszystko?”) ja mõelnud: "Ehk ainult linnupiim" – ptasie mleczko.

Venemaal hakati 1967 Vladivostokis ja 1968 Moskvas tootma птичье молоко nimelist kommi. Kui see väga populaarseks muutus, algas 1975 linnupiima masstootmine Krasnõi Oktjabris. (Nüüd on see vist Rot Front ja toodab ikka veel muuhulgas ka linnupiima.)

Mul ei õnnestunud leida andmeid selle kohta, millal Eestis Linnupiima-kommi tootma hakati, aga ehk on see nimi sealtkaudu koos kommiretseptiga siiagi tulnud. Aga linnupiim on ka sõnastikes kaunilt seletatud ülekantud tähenduses kui " imeliselt hea roog" (ÕS) või "kujuteldav imeroog" (EKSS):

*.. lapsed enam ei tea, mis väärtus on leival ning nõuavad tönnides ei tea mis linnupiima – J. Peegel.

3) Kreeka keel lahendab ka linnupiima kui lillenimetuse mõistatuse: liigiperekonna nime Ornithogalum (et siis ornitoloogid + Galatea) olevat pannud kreeka arst ja botaanik Dioscorides u 40-90 AD. Ühe allika järgi seetõttu, et ta õied avatuna piima meenutavat (kuigi mis seal siis lindudega pistmist?); teise järgi kasutas Dioscorides seda üldnimetusena taimede kohta, millelt sai kleepuvat ollust, mida määriti okstele, et püüda pisikesi linde (bird-lime).

Ingliskeelset tõlget vaadates pole küll lindude püüdmisest midagi räägitud, ainult mainitud piimvalgeid õisi, mis suletuna hoopis rohukarva paistavad.

Encyclopaedia Londinensis nendib, et ornithogalum on kujunenud "etümoloogide komistuskiviks" ja toob ära erinevaid seletusi, mida aegade jooksul pakutud. Keegi Ambrosinus arvab, et nimi viitab kas läikivvalgetele õitele või valgetele mugulatele-juurtele. (Joseph Pitton de) Tournefort seostab asja ikka lindudega ka, nimelt on need õied valged ainult avatuna (seestpoolt) ja õielehtede alumised pooled on rohelised, nii et need meenutavad mõne linnu tiibu. Entsüklopeedia hindab õigeks ainult Linné seletuse, et ühe linnupiima liigi näol, mida inglise keeles tuntakse rahvapäraselt Petlemma tähe ja eesti keeles botaanilise täpsusega sarik-linnupiima nime all, on tegemist Piiblis mainitud "tuvisõnnikuga":

2Kn 6:25 Siis tuli Samaarias suur nälg; ja vaata, nad piirasid seda, kuni eesli pea maksis kaheksakümmend seeklit hõbedat ja kortel tuvisõnnikut viis seeklit hõbedat.

Kui täht-tähelt tõlgendades on arvatud, et seda suurepärast ainet (mida ma võin kõigile soovijaile omaenese rõdult kortlikaupa pakkuda lausa ainult 4.99 hõbeseekli eest!) kasutati kütusena, siis entsüklopedistid osutavad, et Palestiinas on linnupiim levinud taim ja tema juurikas tavaline toidupoolis; nime seletab lille sarnasus reaalse linnusitaga, mille "valge või piimjas osa, lindude uriin, vastandub tuhmrohelisele", täpselt nagu linnupiima õitel.

Heebrea ja araabia keeles tuntigi seda lillekest "tuvisita" nime all, nii et eks mõni keel ole mõnes kohas poeetilisem kui teine... Sellenimelist kommi oleks, ma kujutlen, samas märksa raskem müüa.

4) "linnupiim" A. Kivi "Seitsmes vennas":

JUHANI: Mis meil siin viga olla? Mis puudub?
TIMO: «Ei jumala arm ega linnupiim.» Ait on moona täis ja tuba soe. Ise püherdame siin õlgedel.
JUHANI: Püherdame siin nagu mullikad kahisevail õlgedel.
Võime saunas käia, kui tahame, kui aga tuju tuleb, ja süüa,
kui maitseb. — Kuid nüüd oleme juba täis. Ei siis muud kui
aitäh toidu eest ja koristame laua.

 Soome keeles:

JUHANI. Mikä on meidän täällä ollaksemme? Mitä puuttuu?

TIMO. »Ei Jumalan armoa eikä linnunkaan piimää». Aitta on ruokaa täys ja pirttimme lämmin. Täälläkin kiiriskelemme oljilla.

JUHANI. Täällä kiiriskelemme kuin mullikat kahisevilla oljilla. Kylpeä taidamme koska miellyttää, koska vaan päähämme pistää, ja syödä koska maistaa.—Mutta olemmehan jo ravitut miehet. Ei siis muuta kuin siunaamme säkkiämme ja korjaamme pöydän.

Timo lause on märgistatud tsitaadina. Kust see võetud on, huvitav?
Vene keeles olevat külluses elavate inimeste kohta väljend "neil puudub ainult linnupiim", mis tähendab umbes 

"neil on kõik (mida hing oskab soovida vms)". Ja kui rikas ka taevariiki pääsevat sama palju kui kaamel 

läbi nõelasilma, siis ehk puudub tal ka jumala arm...? Ei tea, kust see väljend ikkagi tuleb. Piimä tähendab kusjuures 

ju otsesõnu hoopis hapupiima (vrd maito). On ta siis eesti keelest tükkis üle võetud või mis. Ei tea, ei 

oska päriselt etümoloogiateadust teha ja tegelikult peaks õppima. Äh. 

taju, taip ja taim [eriti hoogsad järeldused]

Taju, taipama ja taim võivad etümoloogiasõnaraamatu sõnul pärineda samast tüvest. 

taju : taju : taju 'esemete ja nähtuste terviklik peegeldus teadvuses meelte kaudu' 

Selle sõna kindlateks sugulasvasteteks on märgitud soome tarju 'teadvus, meelemärkus; arusaamine, taip' ja karjala taju 'arusaamine'. Küsimärgiga (st pole "päris kindel, et esitatud sugulaskeelte vastes on märksõnaga sama tüvi") on toodud saami doadjit 'katki murda', komi tujnḭ handi tij-, mansi taj-, kõik tähenduses 'kõlbama, sobima'; neenetsi tujoʔ- 'kummardama, palvetama' ja kamassi tajlō- 'katki murdma, lõhkuma'.

Mida sellest järeldada? Kõik need arvatavad-ebakindlad vasted võivad haakuda taju ja taibu mõne seemiga eesti keeles, aga ei moodusta kokku mingit selgejoonelist tervikut. 

Taju artikkel jätkub:

Läänemeresoome või uurali tüvi. Karjal vaste võib olla soome keelest laenatud. Sõna võeti kirjakeeles keeleuuenduse ajal kasutusele soome eeskujul, kuidon andmeid, et see esines ka vanemas murdekeeles, tähendus oli ligilähedaslet 'teadvus, meelemärkus'. Kirjakeeles tähendas sõna eisalgu 'tundmine, instinktiivne arusaamine, teadvus; meelemärkus'. Vt ka ↑taid, ↑taim ja ↑taipama.

Vaatame siis.

taid : taiu : taidu 'oskus, võime; oskused, kunst'
← soome taito 'oskus, võime; oskused, kunst'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal. Sõna on tuntud ka lõunaeesti murretes, kuid tähenduses 'aru, taip'. Tegemist on läänemeresoome tüvega, mille vasted on ka vadja taitaa 'osata', taitaa 'vist, võib-olla', isuri taitaa 'võida, võimalik olla' ja karjala taitoa 'osata; võida, võimalik olla'. See läänemeresoome tüvi on tõenäoliselt tuletis samast tüvest, mis sõnas ↑taju. Vt ka ↑taie.

Niisiis seos oskuste, võimete, oskamise ja võimisega. Loogiline.

Aga taie ei ütle midagi uut:

taie : taide : taiet 'kunst'
← soome taide 'kunst'
Laenatud kirjakeelde keeleuunduse ajal. Soome sõna on tuletis samast tüvest mis sõnas ↑taid.

Vaatame edasi:

taim : taime : taime 'kasvupinnale kinnitunud isetoituv organism, mille kõrgematel vormidel on juur, vars ja lehed'

? ←  balti *daig-

leedu daigas 'idu, võrse; (lava)taim, istik' 

Sugulaskeeltes (vadja, soome, isuri, Aunuse karjala, lüüdi, vepsa) on sarnase kujuga sõnadel samuti tähendused 'noor taim, istik, võrse'. Ja lõpuks vihjatakse ka:

On ka arvatud, et tuletis samast tüvest mis sõnas ↑ taju.

Taim ei ole just esimene asi, mida taibuga seostaks - tajuda taimed ju veel võivad, aga taibata?; vegeteerimine tähendab peaaegu et vastupidist kui taipamine. Aga me pole veel taju artiklis viidatud kolmanda sõnani jõudnud.

taipama : taibata : taipan 'mõistuse abil milleski selgusele jõudma, millestki aru saama; millegi peale tulema, midagi teha märkama'
On arvatud, et tuletis läänemeresoome tüvest, mille vasted on soome taipua 'painduda, koolduda, kaarduda; järele anda, nõustuda', karjala taipuo 'nõustuda, kohaneda; poolehoidu tundma hakata' ning murdesõna taibuma 'painduma' (võib olla soome keelest laenatud). See läänemeresoome tüvi omakorda on tõenäoliselt tuletatud samast tüvest mis sõnas ↑taju. Vt ka ↑taiutama.

Siit paistab juba huvitavam, mõnevõrra taoistlik tähendusvarjund. Mõistlikkus on paindumine, järeleandmine, kohanemine; arusaamine on nõustumine? Seos taimeriigi ja vegetaalse hingega saab selgemaks.
männina kooldu kiiva
nii sa jääd elama

[Taiutama 'vaarudes liikuma' tundub siin üsna ebaolulise seosena, pealegi on seal märgitud, et see võib olla nii taipama-taibuma-pesast kui ka "häälikuliselt ajendatud tüvi" (nii laias mõttes kui seda siin kasutatakse).]

Kui nüüd taju juurde tagasi pöörduda, siis sellised tähendused nagu 'kummardama, palvetama' ja 'kõlbama, sobima' ühilduvad sedasorti mõtlemisega veel enam-vähem, aga 'katki murdma' jääb justkui juba väga kaugele. Samas polnudki need päris kindlad vasted.

Teisi taipamise tähenduspusasse kuuluvaid sõnu vaadates avaldub ka teistsugune ("igermaani"?) mõtlemistüüp: algindoiraani keelest pärinevad aru, arusaamine ja arvamine ning ka alggermaanist pärit mõtlema tähistavad suhteliselt pragmaatilist vaimutegevust (esimesel vasted tähendustes 'hind', 'väärtus', 'hindama', 'ette aimama', 'mõistatama'; teisel 'mõõtma', 'hindama', 'väärtustama', aga ka '(kellekski/millekski) pidama').
Läänemeresoome-saami tüvest võrsunud selge ('hästi loetav, nähtav, kuuldav v haistmisega tajutav; kindel, ilmne; arusaadav; klaar, puhas; täielik, päris') ja seletama ('selgitamise ja lisaandmete v põhjuste, seaduspärasuste jms abil selge(ma)ks, arusaadava(ma)ks tegema; tõlgendama; rääkima ütlema, jutustama õiendama; olema võimeline (selgest) tajuma, meeleorganitega eraldama') aga seovad samuti (sensoorse) tajumise ja (mentaalse) taipamise, fenomeni ja noumenoni (ma ju hoiatasin, et hoogsad järeldused ja alusetud seosed, sorri). Selitama 'selgida laskma, vett heljumist vabastama' on samuti suhteliselt passiivne tegevus (vee selgimiseks on oluline seda just nimelt mitte liigutada).
Aru-arutamisega võiks ehk rahvaetümoloogiliselt seostada läänemeresoome-mari tüvest pärineva haru-harutamise-hargnemise-harunemise-arenemise-pusa, mis justkui klapiks kenasti analüüsi mõistega (nt hargnemine tähenduses 'osadeks jagunemine'). Aga keeleajalooliselt seal sugulust pole, harul on seosed oksa, reha ja karuäkkega.
Mõistmine, nagu juba kord mainitud, seostub mäletamise ja meenutamisega; aduma (arvatav läänemeresoome tüvi) aga omab sugulaskeeltes arvatavaid vasteid 'harjuda; innustuda' (soome aattua), 'harjuda; rahuneda, vaibuda' (isuri aattua ning karjala oattua). (See 'innustuda' on huvitav, aga soome keele etümoloogilist sõnastikku mul käepärast pole, nii et hetkel käsitleme seda oma hoogsate järelduste huvides lihtsalt anomaaliana.)

Mida sellest kõigest järeldada? Et eestlasel on kaks mõtlemis- ja mõistmisviisi: aktiivne, omakasupüüdlik arvestamine, ja passiivne, kontemplatiivne "asjadel (ise!) selgineda laskmine"?
Ja siis veel see mõtlemisviis, kus ebakindlatest ja ebapiisavatest andmetest tehakse HOOGSAID JÄRELDUSI ja alusetuid üldistusi. Aga ma ju hoiatasin.

filoloogiline detektiivitöö

Keelesaade etümoloogiasõnaraamatust. Koostajate lemmiksõnad: seatina, soolatüügas, ahju- ja viiuliroop, maksma. Peale selle veel morn, kahv, vooster, ladinakeelsed padinad jt.

sinel, päevakoer ja vaheaeg

Eesti keelde tuleb sõna sinel loomulikult vene keelest - шинель -, aga venekeelse sõna juured on päris huvitavad. Etümoloogiasõnaraamat annab teada, et

Vene tüvi on pärit prantsuse keelest, ← prantsuse chenille 'meeste hommikumantel'.

Kahjuks ei saanud ma kuskilt kinnitust või täpsemat infot, kas ja millal chenille 'meeste hommikumantlit' tähendas. Kaasaegse prantsuse keele sõnastikud annavad igatahes mulle chenille tõlkeks ainult 'päevakoer' - mis on kena eestikeelne vaste (parem kui 'röövik'), sest tuleb ladina caniculast, canise deminutiivist, st tähendab 'koerakest' (sest ta on karvane).  Päevakoera taktiilsed omadused on üle kandunud inglise chenille'i ja eesti šenilli, selle sametise lõnga nimetusse (šenill-lõng kui üks pikk-pikk päevakoer).
(Vanaprantsuse keeles oli rööviku nimi hoopis chatepelose, otsetõlkes 'pikakarvaline/pulstunud kass', mis tuli omakorda hilisest ladina keelest: catta + pilosus Sealt ka inglise caterpillar.
Online Etymology Dictionary lisab:

"The caterpillar has in many idioms received the name of other animals" [Kitchin, who cites also Milanese cagnon "little dog," Italian dialectal gattola "little cat," Kentish hop-dog, hop-cat, Portuguese lagarta"lizard." Cf. also American English wooly-bear for the hairy variety. An Old English name for it was cawelworm "cole-worm."

Kas sinel seostub siis rohkem hommikumantli, päevakoera või koeraga või pelgalt karvasusega, otsustage ise.

*

Canicula tekitas kohe küsimusi vene каникулы kohta, ja tõepoolest, sarnasus pole juhuslik.
Canis viitas ka Siriuse tähele (nagu Mary Poppinsist ja Harry Potterist teame, "koeratähele", eredaimale tähele Canis Major ('Suure Koera') tähtkujus). каникулы on seega sama päritolu, mis inglise dogdays, saksa Hundstagen, prantsuse jours caniculaires, mis tähendavad suve kõige leitsakulisemaid päevi.
Wikipedia:

The Dog Days originally were the days when Sirius rose just before or at the same time as sunrise (heliacal rising), which is no longer true, owing to precession of the equinoxes. The Romans sacrificed a brown dog at the beginning of the Dog Days to appease the rage of Sirius, believing that the star was the cause of the hot, sultry weather.
Dog Days were popularly believed to be an evil time "the Sea boiled, the Wine turned sour, Dogs grew mad, and all other creatures became languid; causing to man, among other diseases, burning fevers, hysterics, and phrensies." according to Brady’s Clavis Calendaria, 1813.^[1]

Igati sobiv aeg töötegemine katkestada ja puhkust võtta.

ilmakaared

Tsitaate, kokkuvõtteid ja -sidumisi etümoloogiasõnaraamatust:

PÕHI

'ilmakaar maakera põhjapoolsuse suunas, eseme vm alumine (rõhtne) osa; aluseks olev, kandev pind v kiht; alus, lähtekoht'
? ← alggermaani *bandsja-vanaislandi bás 'aedik lehmalaudas' 

 [No see seos on isegi minu jaoks natuke hämaravõitu. Aedik lehmalaudas?]

? ← algindoiraaniavesta pasča 'taga, hiljem, järel'

Eestlastele sugulaskeeltes on selle sõna tähendustekonstellatsioon kõigis enam-vähem sama: 'põhi, alus, ilmakaar' (lisaks variante 'tald', 'pära', 'lõpp'). See on mõneti huvitav, et üleilmse kartograafia tulemusena on meie jaoks nüüd tegelikult põhi (põhjapoolus) üleval. Vanasti oli põhi kui ilmakaar aga seal, kus igasugune muu põhi: all. Või ka taga,: saami keeles boaš'šu, mis "võib olla vana läänemeresoome laen", tähendab 'püstkoja, eluaseme tagaosa'.

LÕUNA

See on nii igav, et ma peaaegu et ei viitsi tsiteeridagi. Siiski, niipalju, et:

Läänemeresoome-permi tüvi. 

Mis hargneb tähendusteks 

'ilmakaar, kust päike paistab keskpäeval; keskpäev; päeva peamine, hrl keskpäevane söögikord'.

Päikesega kõige otsesemalt seotud sugulassõnad on komi lun 'päev, päikesevalgus', udmurdi nun sõnas nunal 'päev'. Aga vadjalased ei viitsi eri söögikordi eraldi sõnadega nimetada, neil tähendab lõunad nii hommikusööki, lõunasööki kui ka õhtuoodet. 
Lisaks, liivlastel on lõnag hoopis 'kagu' ja lüüdi lounaine ning Aunuse karjala lounai jällegi 'edel'. Noh, enam-vähem üks suund.

IDA

Etümoloogiasõnaraamat juhib idanema juurde. 

idanema

liivi i'ddõ 'idaneda'; idā 'kirre'vadja itää 'idaneda'; itä 'ida'isuri ittää 'idaneda'; idä 'ida'[...]

Läänemeresoome või koguni soome-ugri tüvi. [...] On oletatud, et läänemeresoome tüvi on indoeuroopa laen, ← indoeuroopa *ǵēi- 'idanema, puhkema', mille vasted on nt gooti keinan 'idanema' ja leedu žydėti 'õitsema'. 

LÄÄS

Siin pole midagi väga huvitavat: soome, vadja ja isuri länsi/lääsi,länsi/läns tähendavad kõik lihtsalt lääs. Liivlased ütlevad lēņtš küll hoopis edela kohta. 

Veel

[o]n arvatud, et eesvokaalne variant ka madalat maad, kohta tähistavast tüvest laas, läänes paistab päike madalalt.

 laas
tuleb indoeuroopa tüvest *londʰo- / *lomdʰo-, kust ka kõik tuttavad saksa Land, inglise land jt. 

Varasem häälikuline kuju on säilinud lõuna-eesti murrakutes: land 'lomp; (kinnikasvanud järv); madal vesine maa'.

KIRRE

tundmatu päritoluga tüvi

KAGU
on lühidalt see ilmakaar, kuhu kaagutajad/kakerdajad (rändlinnud) lendavad.

Tõenäoliselt sama tüvi mis sõnas kakerdama. Mitmesugustes linnunimetustes esinenud tüvi võib olla hakanud märkima ilmakaart rändlindude liikumissuuna alusel.

kakerdama:

(hane, kana kohta:) kaagutama; ebakindlalt käima
[...]
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Eesti murreteski esineb mitmesuguseid seda tüve sisaldavaid veelindude nimetusi, nt kakar, kakard, kakardaja, kakerdaja.

EDEL

 edel on vana tuletis [soome-ugri tüvest esi], mis esialgu on tähistanud eesolevat kohta, hiljem ilmakaart, kus oli eluaseme sissepääs. eemal on alalütlevas käändes keskvõrdevorm. Sõnas õdus on tüvevariant, milles esisilbi e → õ. 

LOE

 Võib olla läänemeresoome tuletis. Ilmakaart tähistava sõna esialgne tähendus on võinud olla 'päikese loojumise ilmakaar' ja see võiks olla tuletatud langemist, loojumist, heitmist jms tähistavast tegusõnast, mille kohta teateid ei ole, kuid sama tüvi võib olla sõnas looma või näiteks soome sõnas luo 'juurde'. Teisalt on arvatud, et sama tüvi mis sõnas looded. Tõusev, üleujutusi põhjustav meri on läänemeresoomlaste asustusalast edelas või läänes ja sellest on saadud ilmakaarte tähendused. [...] Vt ka looja.

looja 

'silmapiiri taha; kaduma, kaotsi'
[...]
Võib olla sama tüvi mis sõnas loe. Teise seletuse järgi võib olla tuletis looma tüvest. Tähenduse arengut 'jumal' → 'päikeseloojang' toetab murrete väljend päiv lätt jumalehe ~ jumalide 'päike loojub'. 

looma
Selle sõna sugulased teistes keeltes evivad lisaks "tekitamise" tähendusele tihti ka "viskamise, loopimise" tähendust. Loodus on seega mingist otsast "see, mis on heidetud/visatud" (kas ära heidetud? eemale visatud? või kuhja loobitud?).

Läänemeresoome-mari või läänemeresoome-volga tüvi. Esialgne tähendus on olnud ilmselt 'heitma, üles v ära viskama'. Tuletise lõim tüves on toimunud muutus a → õ. Tuletis lojus on ilmselt moodustunud mineviku kesksõnast ja s-liitest ning tähendus on olnud 'loodu', hiljem on tähendus kitsenenud, nt soome (van, srmt) luodus 'loodud olend, koduloom'. 

Soome keeles on luoda-tüvest ('luua; tekitada, sünnitada, kujundada; kühveldada, rookida; käärida, üles luua') tuletatud  luopua, kust 19. sajandil on eesti kirjakeelde laenatud loobuma. Samamoodi luoda → luovuttaa ('loovutada; vabastada; alistuda') → loovutama. Mis toetab pigem "ära heitmise" tähendust


looded
Sõnaraamat pakub taustaks alggermaani *flōd-, kust pärinevad mh vanarootsi flōþ, flȫþ ('tõus') ja gooti flōdus ('tõus, vool'). 

idioot, eetika ja ise

Peale vaadates ei arvakski, et nii igasugu rahvusvahelised sõnad algusega idio- (idioom, idiosünkraasia jms ja, tõepoolest, ka idioot, vt allpool) kui ka sedasorti sõnad nagu ladina se, sibi, saksa sich, slaavi свой ja veel hiiglama hulk muid huvitavaid ja tähtsaid sõnu tulevad samast protoindoeuroopa juurest *swe või *se, mis tähendab "tema (ise)" (third person reflexive enclitic pronoun). 
Sibi, sich ja свой on loogilised, aga idio- esivanem on *s(w)e sufikseeritud vorm *swed-yo-, mis on läbinud suurepäraseid metamorfoose, mille käigus, nagu hääldusreeglitega või -mugavusega kohandudes ikka juhtub, s läks jalutama (sest hõõrd- ja sulghäälikuühendid on ebamugavad ja whatnot) ja i võttis tema koha ära:
kreeka idios – "isiklik, privaatne", otsesemalt "iseenese oma(pära)".
[Idioodid on algselt "ignorantsed / hariduseta inimesed", mis on tulnud tähendusest "võhikud, ametioskusteta inimesed", kes on – vastandina neile, kes tegelevad avalike asjadega – "isiklikud inimesed, iseenda inimesed". Ehkki avaliku ja isikliku sfääri seos idiootsusega võib ka teistpidi paista:

Reader, suppose you were an idiot. And suppose you were a member of Congress. But I repeat myself. (Mark Twain)]

Idiosünkraasia on (eesti keelde juba mitmekordselt) kalkeeritud kreekakeelsest idiosunkrasia'st, kus idio'le liitub sunkrasis (loogiliselt tähenduses "iseloomujoonte segu", aga selle osasid tõlgendatakse erinevalt: Collins Dictionary kui sun- + kerannunai (kokku + segunema); Wikipedia kui sun- + krasis (ja krasis võib tähendada nii segunemist, ilmastikku/temperatuuri kui ka, lõpuks, temperamenti)

Ja idioom on kalka kreeka idioma'st ("eripära, omapärane fraseoloogia"), mis tuleb sõnast idioumai ("endale kohandama").

*s(w)e-tüvi on üldse kohutavalt produktiivne, samast on pärit ka "eetika". Ethos tähendavat algselt "oma/harjunud kohta", sealt edasi "harjumust, kommet" (ladina vaste mores) või ka "iseloomu, loomust". Seega on Aristotelese kirjeldus iseloomust kui harjumuste summast täitsa loogiline (logose-pärane). Ethose tüvest võetud ethikos (moraalsele iseloomule osutav) laenati ladina keelde ethicus'ena, mille naissoost vorm ethica imbus Euroopa keeltesse eetikaks. Cicero, va purist (ka veriloquium'i autor), leiutas  selle kohta ("De Fato" (II.i)) ladina omasõna moralis (otseses tähenduses "kombe-, kommetega seonduv, kommete kohta käiv" vms), mille ta tuletas ladina sõnast mos, mitmuses moris ("kombed,  kalduvused"), tuues aga sisse (või vähemalt eksplitseerides) normatiivse-hindava elemendi, tähistades moralis'ega "õiget/korralikku käitumist ühiskonnas". [Kõrvalepõige: ingl. k proper behaviour on siin huvitavam tõlge, kuivõrd proper omab lisaks "õigele, korralikule" sedasama "enda oma" tähendust (vrd property). Mis küll siin tuleb hoopis teistest tüvedest kui PIE *s(w)e: ladina proprius ("iseenda oma; iseendale omane") ← pro privo ("iseenda, isikliku jaoks"), mis viib meid privaatse juurde, mis viib, enam-vähem, tagasi idioodi juurde! Haa! Taas oleme jõudnud "suure, hämara ja mitte mingisugust praktilist väärtust omava seoseni maailma asjade vahel."]
Muide, sealtsamast (läbi ladina keele) tuleb ka "etoloogia" kui loomade iseloomu või kommete uurimine.

Aga kust tuleb eestlaste komme?
Hahaa!
Komme kui "ühiskonnale omane pärimuslik käitumisviis" pärineb EKI "Eesti keele etümoloogiasõnaraamatu" järgi läänemeresoome tüvest, millest tulevad ka
liivi kom ("kavalus"),
soome komme ("kavalus, trikk"),
karjala kompeh ("riist, asi"), kommehtie ("nõiduda").
See moraalifilosoofia paistab märksa, eh... orienteeritum konkreetsetele eesmärkidele. Ja interaktiivsem. Indoeurooplased võivad ju mõlgutada mõtteid selle üle, kuidas inimese käitumine teda ennast loob või kujundab, aga väikesed pragmaatilised läänemeresoomlased teavad, et tegelikult on kombed vahendid selleks, et kelleltki midagi välja kavaldada (üleloomulikelt jõududelt või omasugustelt).