prahh-prahh

pracht - sks.k 'toredus, suurepärasus'...
... on, paistab, juur, kust eesti praht EI pärine (ehkki, vaadates toreda saamist, polekski nii võimatu). Alo Rauni "Eesti keele etümoloogiline teatmik" väidab, et tegu on deskriptiivse tüvega ("vrd. vn. prax (tolm, põrm)"). Kuidas see sõna täpselt häälikulise seose kaudu tähendust väljendab, mõelge ise. (Kuidas kõlab praht? Prahh-prahh? Lehepraht? Kui hunnik paberiprahti ümber ajada või ära visata, kõlab ehk täitsa sobivalt.)

rahvaetümoloogiaid

Omapärane nähtus on rahvaetümoloogia – sõna (hrl laensõna kui võõrama ja tundmatuma) kuju selline ebareeglipärane muutumine, mille tagajärjel sõna saab omamoodi seletuse tema osiste tähenduse kaudu, sõna sisevorm saab läbipaistvaks. Nt sks Zubiss sai eestlasele omaseks ja arusaadavaks kujul suupiste, sksSarg kujul (puu)särk, baltisaksa sõnast Denkelbuch ‘taskuraamat, märkmik’ sai tengelpung ‘rahakott’. Ülbe nautleja ja naistevõrgutaja don Juan ~ donžuan kannab rahvakeeles nime tonksujaan (tonks ‘suguühe’). Kahelehist käokeelt kutsuvad eestlased ööviiuliks, sest on arvanud saksakeelses nimes Nachtviole sõna viole ‘kannike’ olevat viiuli. Setumaal on vene viljapuunimesid слива ja груша kasutatud kui liivapuu jakruusapuu. Alamsaksa isikunimest Vent (< Venceslaus) on praeguseks saanud talunimed Vända ja Vändi, sest rahvas on siin arvanud aluseks olevat sõna vänt (om vända, mõnes murdes vändi.)

Eesti keele käsiraamat: etümoloogia

Nii et müstiline ööviiul polegi mingi toreda sünesteesia produkt.