Minul tekkis küsimus seoses sõnaga kissis. See, et sõnal kriuksuma on häälikuliselt ajendatud tüvi, on arusaadav. Miks on kissis tüvi häälikuliselt ajendatud, kui sealsamas eespool on sõna kiskuma, mille üks tähendusi on „mingist kohast ülemäära pingul, kitsas olema” – pingutab silmi, kisub silmad pilukile?
Lembit Vaba: Fraasi „häälikuliselt ajendatud” on EESi koostajad paraku julmalt üleekspluateerinud. Koostamise mingis faasis on ekslema hakanud või koguni kaduma läinud EESi koostamise peaidee, s.o „et seda saaks kasutada keeleteadusliku erihariduseta keelehuviline” (vt „Saateks”). Ka paljud muud terminid, eriti argikeelega haakuvad terminid, pole avatud piisavalt laiale auditooriumile korralikult, näiteks sõnade laenamine pole identne rahalaenamisega.
Iris Metsmägi: „Häälikuliselt ajendatud tüvi” on selles sõnaraamatus onomatopoeetilisi ehk loodushääli jäljendavaid ja deskriptiivseid e tähendust ebamäärasemalt mingisuguse häälikulise seose kaudu väljendavaid tüvesid hõlmav katustermin. Aus vastus sõna kissis kohta on, et keegi pole siiani selle peale tulnud, et sel võiks olla seos sõnaga kiskuma. Ma ei ole kindel, et seostamine oleks häälikuliselt probleemitu. Nagu saatesõnas öeldud, tulevad sellest sõnaraamatust paratamatult esile ka lüngad senises uurimistöös. Nende tüvede hulk, mille kohta pole ühtegi arvamust avaldatud, või ainuke arvamus on EEWs leiduv napp „estn. deskr.”, on üsna arvestatav. Ei saa eeldada, et sõnaraamatu koostajad esitavad kõikidele niisugustele tüvedele rahuldavama etümoloogia.
Udo Uibo: Olen Lembit Vabaga nõus, seda väljendit on sõnaraamatus tõesti üleekspluateeritud. Aga ka deskriptiivsõna mõistet, mida „häälikuliselt ajendatud tüvi” kõnealuses sõnaraamatus osaliselt asendab, on läänemeresoome etümoloogiakäsitlustes üleekspluateeritud, nii et selles mõttes jätkab sõnaraamat senist traditsiooni. Deskriptiivsõna (või nüüd siis häälikuliselt ajendatud tüve) mõistest on saanud prügikast, kuhu kergekäeliselt pillutakse sõnu või tüvesid, mille tekke kohta midagi asjalikku öelda ei osata. Mina leian, et kui sõna etümoloogia on ebaselge, siis oleks aus täpselt nii öeldagi: etümoloogia on ebaselge. Vassida ja peitust mängida pole mõtet.
Mis puutub sõnade kissis ja kissitama tüvesse, siis siin mingeid häälikulisi ajendeid otsida on pentsik. Mis mõttes see peaks häälikuliselt ajendatud olema? Kas kissis silmad teevad kiss-kiss või kirjeldab see tüvi silmade kissitamist kuidagi ebamäärasemalt? Ja mida see „ebamäärasemalt” kirjeldamine sel juhul tähendab? Millise meetodiga seda avastatakse? Eesti sõnal näikse sugulaskeeltes vasted puuduvat, aga samasugune sõna on olemas mitmes põhjagermaani keeles (nt rootsi kisa, vanemates tekstides kissa ’kissitama’) ja vähemalt ühes läänegermaani keeles (friisi kisen). Nii et meie sõna on tõenäoliselt mingist germaani keelevormist laenatud – millisest nimelt ja mis ajal, seda ei oska praegu täpsustada.
(Kuigi mulle täitsa meeldib mõte sellistest sünesteetilistest onomatopöadest nagu kissis jpt. Kaplinskile ka.)
EES-ist ja etümoloogiast üldisemalt:
Milline koht on etümoloogiasõnaraamatul teiste sõnaraamatute keskel? Mida selle ilmumine keele kohta ütleb?
Margit Langemets: Etümoloogiasõnaraamat on teos, kus on koos tuna ja täna, minevik ja olevik, keele elu lugu teadaolevast või kujutletavast algusest kuni praeguse igapäevakeeleni – juured ja tüvi koos võimsa võraga. Ta justkui aitab paotada ust üha erutavate igavikuliste küsimuste nagu „kust me tuleme?”, „kes me oleme?”, „kuhu läheme?” juurde. Sõnaraamatukirjanduses on üldiselt teada, et on kaks asja, mis inimesi sõnade juures kõige rohkem huvitab: mida nad tähendavad ja kust nad on tulnud? Esimesele küsimusele annab kõige ammendavama vastuse seletav sõnaraamat, mis instituudi kodulehel juba paar aastat on ka veebis vabalt saadaval. Etümoloogiasõnaraamatu roll on selgitada, kust sõnad on tulnud. Seda ka kõnealune sõnaraamat väga ilusti ja väga sõbralikul moel teeb. Hea meel on ka sellest, et peagi jõuab ka see veebi vahendusel kõigini, kes seda seni muretseda pole saanud.
[...]
Kartoteeki koguti kõik trükis ilmunud eesti sõnade päritolu teaduslikud käsitlused. Kas piir teadusliku ja ebateadusliku käsitluse vahel on alati selge või on teinekord ka selle üle raske otsustada?
Lembit Vaba: Seda piiri ei saa ega pole mõistlikki nii järsult habemenoaga tõmmata. Kasulikke niidiotsi leiab teinekord üpris jaburatest sõnaseletustest. Teaduskorraldus on nagu sõjaväesüsteem: armeekindrali resp. teaduskindrali sõna maksab rohkem ehk positsioonika autori etümoloogiatele võidakse anda suurem kaal. Õnneks on „teaduslikkus” ajalooline kategooria – aja jooksul sõeluvad/sõelutakse ivad sõkaldest enamasti ikka välja.Ei saa mööda vaadata ka rahvaetümoloogiast (ka ebaõnnestunud nn teaduslikud etümoloogiad on ju rahvaetümoloogiline tegevus), mis lõhub sõnaperesid ja loob uut keelenormi (vt nt puusärk). Inimestel on ja on üha olnud vajadus mõtestada keelt, mängida keelega, selle ürgse tungi tõendiks on kas või sellesama EESi suur müügiedu.
Udo Uibo: Kõik sõltub keelematerjalist. Kui sõna häälikkuju on muutunud reeglipäraselt ja sõna tähenduses pole toimunud järske hüppeid, siis on päritolu enamasti hõlpus tuvastada. Aga sõnad võivad areneda ka reeglipäratult ja nende tähendus võib ootamatus suunas muutuda. Vahel võib selle keelematerjali põhjal kindlaks teha, sageli aga mitte. Niisugustel juhtudel jääb etümologiseerimine tõlgendamise, oletamise ja paraku ka puhta fantaseerimise pinnale. Etümoloogiasõnaraamatuid ja -käsitlusi võrreldes tuleb tahes-tahtmata möönda, et kindlate teadmiste ning kinnismõtete vaheline piir on siin mõnikord üsna piiritlematu.
