taju, taip ja taim [eriti hoogsad järeldused]

Taju, taipama ja taim võivad etümoloogiasõnaraamatu sõnul pärineda samast tüvest. 

taju : taju : taju 'esemete ja nähtuste terviklik peegeldus teadvuses meelte kaudu' 

Selle sõna kindlateks sugulasvasteteks on märgitud soome tarju 'teadvus, meelemärkus; arusaamine, taip' ja karjala taju 'arusaamine'. Küsimärgiga (st pole "päris kindel, et esitatud sugulaskeelte vastes on märksõnaga sama tüvi") on toodud saami doadjit 'katki murda', komi tujnḭ handi tij-, mansi taj-, kõik tähenduses 'kõlbama, sobima'; neenetsi tujoʔ- 'kummardama, palvetama' ja kamassi tajlō- 'katki murdma, lõhkuma'.

Mida sellest järeldada? Kõik need arvatavad-ebakindlad vasted võivad haakuda taju ja taibu mõne seemiga eesti keeles, aga ei moodusta kokku mingit selgejoonelist tervikut. 

Taju artikkel jätkub:

Läänemeresoome või uurali tüvi. Karjal vaste võib olla soome keelest laenatud. Sõna võeti kirjakeeles keeleuuenduse ajal kasutusele soome eeskujul, kuidon andmeid, et see esines ka vanemas murdekeeles, tähendus oli ligilähedaslet 'teadvus, meelemärkus'. Kirjakeeles tähendas sõna eisalgu 'tundmine, instinktiivne arusaamine, teadvus; meelemärkus'. Vt ka ↑taid, ↑taim ja ↑taipama.

Vaatame siis.

taid : taiu : taidu 'oskus, võime; oskused, kunst'
← soome taito 'oskus, võime; oskused, kunst'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal. Sõna on tuntud ka lõunaeesti murretes, kuid tähenduses 'aru, taip'. Tegemist on läänemeresoome tüvega, mille vasted on ka vadja taitaa 'osata', taitaa 'vist, võib-olla', isuri taitaa 'võida, võimalik olla' ja karjala taitoa 'osata; võida, võimalik olla'. See läänemeresoome tüvi on tõenäoliselt tuletis samast tüvest, mis sõnas ↑taju. Vt ka ↑taie.

Niisiis seos oskuste, võimete, oskamise ja võimisega. Loogiline.

Aga taie ei ütle midagi uut:

taie : taide : taiet 'kunst'
← soome taide 'kunst'
Laenatud kirjakeelde keeleuunduse ajal. Soome sõna on tuletis samast tüvest mis sõnas ↑taid.

Vaatame edasi:

taim : taime : taime 'kasvupinnale kinnitunud isetoituv organism, mille kõrgematel vormidel on juur, vars ja lehed'

? ←  balti *daig-

leedu daigas 'idu, võrse; (lava)taim, istik' 

Sugulaskeeltes (vadja, soome, isuri, Aunuse karjala, lüüdi, vepsa) on sarnase kujuga sõnadel samuti tähendused 'noor taim, istik, võrse'. Ja lõpuks vihjatakse ka:

On ka arvatud, et tuletis samast tüvest mis sõnas ↑ taju.

Taim ei ole just esimene asi, mida taibuga seostaks - tajuda taimed ju veel võivad, aga taibata?; vegeteerimine tähendab peaaegu et vastupidist kui taipamine. Aga me pole veel taju artiklis viidatud kolmanda sõnani jõudnud.

taipama : taibata : taipan 'mõistuse abil milleski selgusele jõudma, millestki aru saama; millegi peale tulema, midagi teha märkama'
On arvatud, et tuletis läänemeresoome tüvest, mille vasted on soome taipua 'painduda, koolduda, kaarduda; järele anda, nõustuda', karjala taipuo 'nõustuda, kohaneda; poolehoidu tundma hakata' ning murdesõna taibuma 'painduma' (võib olla soome keelest laenatud). See läänemeresoome tüvi omakorda on tõenäoliselt tuletatud samast tüvest mis sõnas ↑taju. Vt ka ↑taiutama.

Siit paistab juba huvitavam, mõnevõrra taoistlik tähendusvarjund. Mõistlikkus on paindumine, järeleandmine, kohanemine; arusaamine on nõustumine? Seos taimeriigi ja vegetaalse hingega saab selgemaks.
männina kooldu kiiva
nii sa jääd elama

[Taiutama 'vaarudes liikuma' tundub siin üsna ebaolulise seosena, pealegi on seal märgitud, et see võib olla nii taipama-taibuma-pesast kui ka "häälikuliselt ajendatud tüvi" (nii laias mõttes kui seda siin kasutatakse).]

Kui nüüd taju juurde tagasi pöörduda, siis sellised tähendused nagu 'kummardama, palvetama' ja 'kõlbama, sobima' ühilduvad sedasorti mõtlemisega veel enam-vähem, aga 'katki murdma' jääb justkui juba väga kaugele. Samas polnudki need päris kindlad vasted.

Teisi taipamise tähenduspusasse kuuluvaid sõnu vaadates avaldub ka teistsugune ("igermaani"?) mõtlemistüüp: algindoiraani keelest pärinevad aru, arusaamine ja arvamine ning ka alggermaanist pärit mõtlema tähistavad suhteliselt pragmaatilist vaimutegevust (esimesel vasted tähendustes 'hind', 'väärtus', 'hindama', 'ette aimama', 'mõistatama'; teisel 'mõõtma', 'hindama', 'väärtustama', aga ka '(kellekski/millekski) pidama').
Läänemeresoome-saami tüvest võrsunud selge ('hästi loetav, nähtav, kuuldav v haistmisega tajutav; kindel, ilmne; arusaadav; klaar, puhas; täielik, päris') ja seletama ('selgitamise ja lisaandmete v põhjuste, seaduspärasuste jms abil selge(ma)ks, arusaadava(ma)ks tegema; tõlgendama; rääkima ütlema, jutustama õiendama; olema võimeline (selgest) tajuma, meeleorganitega eraldama') aga seovad samuti (sensoorse) tajumise ja (mentaalse) taipamise, fenomeni ja noumenoni (ma ju hoiatasin, et hoogsad järeldused ja alusetud seosed, sorri). Selitama 'selgida laskma, vett heljumist vabastama' on samuti suhteliselt passiivne tegevus (vee selgimiseks on oluline seda just nimelt mitte liigutada).
Aru-arutamisega võiks ehk rahvaetümoloogiliselt seostada läänemeresoome-mari tüvest pärineva haru-harutamise-hargnemise-harunemise-arenemise-pusa, mis justkui klapiks kenasti analüüsi mõistega (nt hargnemine tähenduses 'osadeks jagunemine'). Aga keeleajalooliselt seal sugulust pole, harul on seosed oksa, reha ja karuäkkega.
Mõistmine, nagu juba kord mainitud, seostub mäletamise ja meenutamisega; aduma (arvatav läänemeresoome tüvi) aga omab sugulaskeeltes arvatavaid vasteid 'harjuda; innustuda' (soome aattua), 'harjuda; rahuneda, vaibuda' (isuri aattua ning karjala oattua). (See 'innustuda' on huvitav, aga soome keele etümoloogilist sõnastikku mul käepärast pole, nii et hetkel käsitleme seda oma hoogsate järelduste huvides lihtsalt anomaaliana.)

Mida sellest kõigest järeldada? Et eestlasel on kaks mõtlemis- ja mõistmisviisi: aktiivne, omakasupüüdlik arvestamine, ja passiivne, kontemplatiivne "asjadel (ise!) selgineda laskmine"?
Ja siis veel see mõtlemisviis, kus ebakindlatest ja ebapiisavatest andmetest tehakse HOOGSAID JÄRELDUSI ja alusetuid üldistusi. Aga ma ju hoiatasin.